Uudised / Teated

Sada viis aastat tagasi sattusid Estonia kontserdisaali kaks noort andekat kunstnikku – Eduard Viiralt ja Peeter Sink. Neid ei huvitanud ettekanne, vaid osalejad, keda tavatsesid skitseerida.  Ettekandjateks olid soome äratusjutlustajad vennad Jokiset. Ootamatult tabas Peeter Sinki sügavale tungiv sõnum, mis muutis ta elu. Ta lahkus arusaamaga:  minu tähtsaim ülesanne siin elus on jõuda selgusele, kus ja kuidas veedan ma oma igaviku.  Maalikunstnikke on ilmas tuhandeid, igaüks neist püüab end jäädvustada, silma paista. Kuid kõigi eluiga kestab vaid 70-80 aastat. Mis edasi?  Peeter loobus stipendiumist Pariisi ning pühendas oma elu igaviku perspektiivile, alustades CE ( USA-st pärit  kristlik noorteliikumine Christian Endeavor) esindajana Eestis.  Tõsi, ta maalis edasi, kuid mitte põhitegevusena ja sai tuntuks ka luuletajana. 

Siit kerkib põlvest põlve ulatuv küsimus – mis on tee igavikku?  Teeviidaks ja kanaliks on osutunud religioon selle sõna tõsises tähenduses. Religiooni võib mõista avanguna välja meile tuntud viie meele maailmast, vastuse otsinguna meie elu põhimõttelistle probleemidele: Kes ma õieti olen, kust ma tulen, kuhu lähen?  Kas rahuldust toob muganemine viie meele maailma lühikese perspektiiviga, mis lõpeb tänapäeval 80-90 aasta pärast krematooriumis või võiks olla tegemist ajatu avarusega?

Toimetades Eesti Nõukogude Entsüklopeedias aastal 1967 artiklit budismist, avastasin ning lülitasin teksti kõigi religioonide jaoks vastuvõetava mõtte: inimene on Olemisest, mis pole meie tasandil sõnastatav, meelevaldselt abstraheerinud kitsa lõigu, mida on hakanud  nimetama tegelikkuseks (reaalsuseks). Kusjuures meie järgnevad püüdlused on suunatud sellele, et kaitsta seda kitsast lõiku laienemise eest.  Oleme oma viie meele eksistentsiga  niivõrd harjunud, et võõrastame kujutlust millestki hoopis avaramast. Iseäranis kinnistunud on säärane kitsas maailmatunnetus viimase kolme sajandi vältel, mil kõik, mida teaduslikud katsed ja instrumendid ei näita, kvalifitseeritakse mitteolevaks, hullemal juhul luuludeks. Eksisteerib üksnes see, mida progresseeruv teadus on võimeline tõestama, kõik muu on ebateaduslik. Tõsi, peame möönma mitmeid põhimõttelisi küsimärke mateeria evolutsiooni järjepidevuses – näiteks Suure paugu tekke põhjused.  Ometi jääme lootma, et hoogsalt arenev teadus sellisedki ebakõlad edaspidi lahendab. Kes siis muu?  Siiski kerkib kahtlus, kas ei lange me niiviisi progressiivse pseudoreligiooni mõjusfääri. 

Teiselt poolt on kogu ajaloo vältel inimese vaimne tegevus pürginud just meie kitsa tegelikkusekäsitluse avardamise poole.  Paradoksaalselt on sellele pürgimusele alates 19. sajandi lõpust autoriteetse toe andnud just meie tippteadus.  Teaduse ja viiemeelemaailma sümbioos näis edukalt progresseeruvat kuni 19. sajandi viimase kümnendini.  Kuid siis juhtus, et Henri Becquerel avastas 1896 aastal radioaktiivsuse (mille eest pälvis 1903 koos perekond Curie’ga Nobeli preemia).  See tähendas maailma muutumatuks vundamendiks peetud aatomite lagunemist.  Mitme tuhande aasta vältel rajanes inimkonna stabiilsustaju veendumusel, et kõikidele muutuste ja katastroofidele vaatamata püsib meie maailma alus jagamatuna. Aatomid, ehkki nähtamatud, näisid andvat mingi püsiva kindlustunde. Kui noor vene kunstnik Vassili Kandinsky sai teada Becquereli avastusest, varises tema sõnul kogu senine maailm kokku. Miski pole enam kindel,  millelegi ei saa enam toetuda, kurtis ta. See shokk selgitab tabavalt Kandinsky kunstiloomingu olemust.

Kuid muutused ei piirdunud radioaktiivsuse avastamisega. Neli aastat hiljem  järgnes (1900) Max Plancki kvantteooria, mis andis tõuke nn metarealismi kujunemisele. Kvantteooria revolutsioonilise põhiväite kohaselt tuleb loobuda traditsioonilisest, kombatava ja tihke mateeria mõistest.  Uue teooria raames kogeb iga füüsik uudset agnostitsismi: reaalsus ei ole tunnetatav, ta on viie meele loogika eest varjatud ning vähe sellest - jääbki varjatuks. Kuidas seletada ühe ja sama aineosakese viibimist samaaegselt kahes olekus/ruumis? Kas siit algab uus maailmakäsitlus – spiritualismi ja materialismi süntees?  Igal juhul kerkis uus küsimus: mis on siis õieti reaalsus? Näib, et mingit aluspõhjalist reaalsust pole viie meele maailmas üldse võimalik tunnetada. Edasi siseneb pilti juba Henri Bergson oma intuitsiooniteooriaga, mis väidab et reaalsus pole ei kausaalne ega lokaalne, et ruum ja aeg meile harjumuslikus tähenduses on pelgalt abstraktsioonid või illusioonid. Seega hakkame aegamööda aduma, et meile harjumuslik reaalsus on suures pildis sekundaarne võrreldes tippteaduse avastatava primaarse reaalsusega. Paremal juhul täheldame oma viie meele tasandil mingit primaarse reaalsuse varju, reaalsus ise on aga peidetud loori taha. Niisiis oleme jõudnud kahe ja poole tuhande aastase progressiga tagasi Platoni juurde.  Ehk „Miskis“, mis peitub selle müstilise loori taga, pole me antiikfilosoofidest kaugemale jõudnud. 

Ameerika tuntud füüsikateoreetik, „tumeda augu“ põhjendajaid John Wheeler kirjeldab seda „Miskit“, mis pidi Suurele paugule eelnema kui lõputut energiaookeani, mis on väliselt olematu. Tema väitel ei tarvitse reaalsus olla ainult puht-füüsikaline - teatud mõttes on meie kosmos osalev nähtus, mis sisaldab vaatluse akti, seega teadvust. Seni võib vaid oletada, et teispool nn Plancki piiri peitub veel üks kujuteldamatu reaalsus. 

Seega on tippteadus oma arengus jõudnud sinna, kust religioon algas. Selle asemel, et jonnakalt vastanduda, täiendavad mõlemad teineteist. Me ei pääse sellest, et kõige oleva taga on loogiliselt universumi disainer, Loov vaim ehk rahvakeeli Jumal. Normaalse inimese tasandil esitas kõnesoleva idee humoorikalt Ronald Reagan: mõnikord kui ma kohtan maailma iseeneslikku evolutsioonilist teket uskuvat ateisti ning mõtlen kui kaunis, harmooniline ja täiuslik on meie maailm, tekib mul kiuslik idee. Tahaksin kutsuda ta õhtusöögile, pakkudes talle tõelise gurmee elamuse ning pärast lõpetamist küsida, kas ta usub, et kogu selle rikkaliku menüü taga peitub elus kokk?   

Tegelikult polegi peamine probleem Jumalas. Tõsiusklikke  ateiste on nii vähe, et nad võiks looduskaitse alla võtta. Suur enamus inimesi on olemuselt pragmaatikud ega tõtta jumalat uisapäisa tühistama. Pigem valitseb mõtteviis – las ta olla, kas või mingi kolmanda-neljanda järgu garantiina. Mine tea, äkki läheb teda kunagi vaja. Peaasi, et ta ei tikuks minu igapäevasest elu korraldama. 

Tänapäeva inimese tõeline probleem on Jumala vastandis – vanakurjas ehk kuradis. Moodsas ühiskonnas teda ei kuule ega näe. Ta on meie mõtteilmast peaaegu kadunud. Isegi eesti meeste kõnepruugist on ta viimase 30 aasta vältel suuresti taandunud. Ometi on kurat pühakirja tuntuim negatiivne tegelane – siinse maailma valitseja, esimeste inimeste eksiteele meelitaja, kelle eriline ohtlikkus on esineda petliku valguseingli rüüs. Briti tuntud kirjaniku, kirjandusteadlase ja kristliku apologeetika suurkuju C.S. Lewise hinnangul seisneb  vanakuradi suurim ja ohtlikuim trikk võimes panna absoluutne enamus inimkonnast uskuma, et teda ei ole reaalselt olemas.  Selle tagajärjel oleme kaotanud suurel määral kaitsevõimet ning tahet osutamaks vastupanu kurjale jõule, kes töötab aastatuhandeid 24/7, et meid maailma tõeliset Loojast eemale meelitada. Asjad paneb minu jaoks paika C.S. Lewise kirjeldus Kristusest kui õigusjärgsest printsist, kes oma kaaskonnaga maskeeritult ja salaja maabub vaenlase okupeeritud territooriumile, et seal vastupanuliikumist organiseerida.    

Kõike seda on kirjeldanud Paulus oma mitmes kirjas kogudustele. Efeslastele (5 ja 6) hoiatab ta: „ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosalisiks, vaid pigem paljastage neid ...“ /selleks/ „pange ülle Jumala sõjavarustus, et suudaksite seista vastu kuradi salanõudele. Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega“. 

Kuid miks on vanakuri meie jaoks oluline?  Sest ta on okupeerinud meie maailma, usurpeerinud võimu selle üle.  Mis on tulemus? Aegade vältel on inimesed üritanud ikka ja uuesti meie kitsast viie meele reaalsusest välja murda.  Selliste püüdluste nurjamisel etendab peaosa vanakurat, kes kasutab kõiki vahendeid, et tõkestada oma alamatel väljapääsu tõelisesse reaalsusse. 

Mis on nende vabadusepüüdluste põhjendus? Laseme veel kord vastata C.S.Lewisel.  Viie meele kitsas tegelikkuses on proportsioonid paika pandud.  Meie elame küll pisut kauem kui aastakümneid tagasi, aga üle 90 aasta küünivad siiski vähesed. Ikka lõpetame krematooriumis. Riikide, tsivilisatsioonide, rahvustega võrreldes  oleme individuaalselt sääsed. Aga kui oleme Jumala loodud igavikulised olendid, kelle elu mõte on saada Jumala lasteks, siis on meie viie meele maailm vaid üks etapp lõputus eksistentsis.  Oleme võrreldavad näitlejatega, kes pärast eesriide langemist ei kao, vaid võtavad seljast kostüümid, pesevad maha mingi ning asuvad sisse elama järgmisesse rolli. Sellest seisukohast muutub meie arusaam oma eksistentsist sama dramaatiliselt nagu Kandinskyl aatomite lagunemisest kuuldes. Me elame iga päev, iga hetk koos potentsiaalsete jumalatega, igavikuliste olenditega. Tavasurelikud on illusioon. Iga inimolend, kellega kohtume tänaval, bussis, tööl, kodus, keda armastame või vihkame, kellega rivaalitseme, keda kadestame, keda pahatihti tahame elimineerida on olemuselt igavikuline, omades lõputut perspektiivi. Ning meiesuguste potentsiaalselt igavikuliste jumalike olenditega võrreldes on riik, rahvus, tsivilisatsioon võrreldav sääsega, keda me tuhandekordselt üle elame.  Kuid peamine -  millise kardinaalse muutuse tekitab säärane arusaam meie suhtumises üksteisesse? Keegi meist ei oska öelda, mis saab lõpmatuse perspektiivis tänasest väliselt tähtsusetust kaasolendist. Kas meil on tegemist tulevase pühakuga või ...? Rivaliteeti, põrnitsemist, kadedust, üleolekut, omakasu taotlemist asendab aukartus, tagasihoidlikkus, õppimisvalmidus selle imelise, lõputult avara loomingu ees. Kui palju on meil teekaaslatelt saada, üksteist vastastikku toetada ning julgustada? Minu tänases kehas osutub kriitiliseks Peeter Sink’i küsimus: kus ja kuidas veedan ma oma igaviku? 

24. veebruaril tähistasime Eesti Vabariigi 108. sünnipäeva. Igavikulises perspektiivis on see väike lõiguke, kuid millist kogemuste, lootuste, tragöödiate ning vaimse kultuuri saavutuste rikkust need 108 aastat sisaldavad. Eesti ajalugu tõestab, et see, mis maailmale paistab võimatuna, muutub kõigi kainete arvestuste kiuste võimalikuks. Meie vabadusvõitleja Lagle Pareki sõnul on Eesti Vabariik ime, mida tuleb just imena pidevalt teadvustada. Eesti Vabariik on nii väikese rahva jaoks justnagu luksuskaup – kuid peame mõistma, et iga luksuskauba eest makstakse palju kõrgemat hinda. See kehtib iga kodaniku jaoks. Sest meie ajalugu õpetab samuti, et mingeid absoluutseid garantiisid vabaduse püsimisele ei ole – kõike on võimalik kaotada nagu see juhtus kõigest paari kuuga aastal 1940.  Ronald Reagani sõnul on vabaduse ja demokraatia hukk alati vaid ühe põlvkonna kaugusel.  Ükski põlv ei saa lihtsalt eelmise saavutustest elada – vastutus kättevõidetu eest tuleb täie tõsidusega enda kanda võtta. 

Meie saatus sõltub suurel määral maailmakorra seisundist. 2026.a. Müncheni julgeolekukonverentsil tunnistati kõige kõrgemal tasandil senise maailmakorra lagunemist.  Teisi sõnu – tagasipöördumist harjumuslikku mõnusasse normaalsusse ei ole – see on illusioon. Ja kas see meie arvates normaalsus ongi tegelikult normaalsus? Lisaks on samaaegselt tegemist kobarkriisiga – lisaks julgeolekusüsteemi kollapsiga on tegemist maailmavaate, usu, perekonna, looduskeskkonna, energia, väärtuste, põhimõtete,  solidaarsuse ning tulevikuusu kriisiga. ÜRO on halvatud, julgeolekunõukogu alalised liikmed rikuvad räigelt selle organisatsiooni põhialuseid. Selle maailma mitmed vägevad on asunud taastama kurikuulsat „kel jõud, sel õigus“ printsiipi.  Moraali, põhimõtete ja väärtuste kriisi räigeimaks ilminguks on Putini Ukraina-vastase agressiooni  nelja-aastane kestus.  

Ometi ei tohiks need arengud olla uudiseks neile, kes on häälestunud viie meele maailmast välja pürgimisele.  Jumalavälise, inimesele keskendunud  progressi ohtude eest on tulnud hoiatusi juba 19. sajandi keskelt. Meenutagem Dostojevski Ivani („Vennad Karamazovid“): „kui pole enam Jumalat ega hinge surematust, on kõik lubatud“.  Millele „Kurjade vaimude“ Shigalov lisab: „alustades piiramatu vabadusega jõuame piiramatu despotismi“.  

Kuid suurimat üllatust kogesin 23 aastat tagasi, mil mul paluti kirjutada eessõna Robert Schumani artiklite ja kõnede 2003.a. ilmuvale eestikeelsele väljaandele  „Euroopa nimel“.  Tegemist on meie mandri 20. sajandi poliitika suurkujuga, Euroopa sõdadele lõpu teinud ühendaja ja lepitajaga, samas sügavalt veendunud katoliiklasega, kelle pühakuks kuulutamise taotlust vaagib praegu Vatikan. Minu jaoks kõlas hingematva nõudlikkusega Schumani 1950. aastal esitatud tees: „Demokraatia on kas kristlik või teda ei ole olemas. Antikristlik demokraatia on karikaktuur, mis päädib türannias või anarhias.“  Schuman jätkab: „Demokraatia võlgneb oma olemasolu kristlusele. Demokraatia sündis päeval, mil inimese kutsumuseks sai teostada inimisiksuse väärikust ajalikus elus, isiklikus vabaduses, igaühe õiguste tunnustamises, tehes seda läbi kõigi vastu suunatud vennaliku armastuse. Enne Kristust ei olnud keegi selliseid ideid sõnastanud.... demokraatia olemus on kristlik, kuna tema sisemiseks käivitajaks on armastus.“   Seega – mitte rivaliteet, mitte partnerist tugevamaks saamine või ärategemine,  millisena tänapäeva poliitikat üldiselt tuntakse. Meil on järjest selgemini tegemist demokraatia globaalse väärastumisega, sest vaba maailma poliitilisel ruumil on kadunud igavikuliste püsiväärtuste vundament.  

Aeg on möönda, et ka läänemaine poliitiline süsteem vajab põhimõttelist remonti. Sattusin 2005.a. paiku lugema autoriteetse saksa kardinali Joseph Ratzingeri pikemat kirjutist märgilise tiitliga „Euroopa on haige“, mille tõlkisin eesti keelde. Tulevase paavsti Benedictuse hinnangul on tegemist just sellega, mille eest hoiatas Robert Schuman – antikristlik demokraatia on suubumas anarhiasse või despootiasse. Ratzingeri analüüs osutab, et meie vaimne kui ka sotsiaalne organism on juba ammu põletikuline – tänaseks on see põletik jõudnud kriitilisse, tervet organismi mürgitavasse staadiumi. Sellise diagnoosi aktsepteerimine on ainuvõimalik lähtepunkt olukorra tervendamiseks. 

Igavikulise dimensiooni tunnetamine avab uue perspektiivi, et pääseda välja meid kõiki valdavast segaduse, skepsise ja meeleheite soost.  Kardetavasti  oleme niivõrd keskendunud iseendale, omaenda tegevuse õigustamisele ja teiste vigade kriitikale,  mõistmaks kõige olulisemat. Mõistmaks seda, et Tema, Suur Disainer kontrollib ka täna terve universumi arengut.  Vastuoksa üldlevinud kujutelmale pole meil tegemist pensioni-ikka jõudnud vanahärraga, kel esineb hajameelsushooge, kes tavatseb endale pealelõunaseid uinakuid lubada, et siis ärgates leida, kuidas mingid jõud on vahepeal asju vussi keeranud. Kui üritaksime religiooni täie tõsidusega suhtuda, avab see radikaalselt erineva vaate maailma kriisidele.  Juhul kui Kõigeväelisel Loojal on täielik kontroll ka halbade sündmuste üle, tekib küsimus: võib-olla on Temal just tänaste kriiside kaudu erilne sõnum just meile – kas oleme senini midagi maha maganud?  Religiooni järgi kõnetab Jumal meid kogu aeg – äkki on probleem meie endi kerglases suhtumises, nn valikkurtuses? Kui nii, siis saabub aeg-ajalt hetk, mil Jumal peab kõuena müristama, et läbi kriiside, vapustuste, katastroofide ning halbade valitsejate tegevuse võimaldamise juhtida meie tähelepanu igapäevaselt söögilaualt kõrgemale.  Teisi sõnu – kas ei lasu ka meil kui Jumala loodud, mõistuse, südametunnistuse ja väärikusega varustatud olendeil kaasvastutus kõige toimuva pärast?  Kas ei ole Jumalal väga tõsine põhjus, kui Ta lubab Putinil, ajatolladel, Xi Jinpingil, Trumpil ja paljudel teistel nii jultunult või lühinägelikult käituda? Kas ei ammuta need probleemsed valitsejad jõudu ka meie ükskõiksusest, usu kaotusest solidaarsusse ning igavikulistesse väärtustesse? 

Teisest aspektist näitab ajalugu, et  globaalne kriis sisaldab ikka midagi positiivset. Ilmselt on alanud ettevalmistus ja üleminek millelegi uuele, mis sündimas. Aastatuhandeid tagasi kuulutas Kõigevägevam prohvet Jesajale : „Vaata, Mina teen hoopis uut!  See juba tärkab, kas te ei märka?“  Aga kõnealune üleminek ei toimu meie märkamise ega kaasabita. Veelgi enam – meie aktiivne osalemine kriiside ületamisel võib siin või seal osutuda otsustavaks.  Paulus  oma kirjas Efeslastele kutsub üles vastavalt häälestuma: „Ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosalisteks, vaid pigem paljastage neid ... vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad.“  Seega ei saa kunagi alahinnata isikliku vastutuse ega õigete valikute jõudu. 

Kõik see annab lootust uskuda, et vanakurja ärgitatud teod, mida Jumal teatud oludes ja piirides lubab, pole jäigalt ette määratud. Fataalsusse on võimalik sisestada paidlikkust. Täna toimuv meenutab mulle Jumala kohtumist Aabrahamiga, teel karistama sügavasse kurjusse langenud Soodomat. Seejuures kaasneb  Jumala hävitusmissiooniga tõotus Aabrahami soo jätkumisest.  Saades aga teada Jumala plaanist, söandab Aabraham algatada näiliselt lootusetut debatti:  aga kui Soodomas juhtub olema viiskümmend õiget, kas Sa nendest hoolimata tahad linna hävitada? Jumal mõtleb ja lubab: nende pärast annan ma andeks kogu paigale. Aabraham söandab jätkata: aga kui juhtub olema õigeid nelikümmend? Kolmkümmend? Kakskümmend?  Ka siis ma ei hävita, vastab Jumal. Pinge on tõusnud äärmuseni. Ometi riskib Aabraham teha veel ühe sammu:  aga kui õigeid oleks vaid kümme? Ka sellega nõustub Jumal, kuid lahkub, jumalaga jätmata. 

Tõsi, esimene katse ähvardava fataalsuse muutmiseks ei õnnestunud – Soodomas osutus õigeid kõigest kolm ja pool (Lott, tema tütred ja naine, kes keelust hoolimata vaatas tagasi). Kuid ajalooline pretsedent sai loodud: inimliku eestpalve mõjul tingimuslikkuse sisseviimine juba valminud jumalikku plaani. Võimalus ähvardavat fataalsust pehmendada, isegi ära jätta.   Siit võrsub idee kriitilisest õigete massist, mis hoiab ülal olemasolevat stabiilsust. Näiteid sellest on esinenud läbi terve inimajaloo. See kriitiline mass on olemas ka tänastes meie maailma oludes. Siit aga tuleneb  eranditlut igaühe jaoks ülioluline inimlik vastutus: äkki oleneb minu osalemisest või selle puudumisest see, et kriitiline mass säiluks, päästmaks meid kõiki hävingust?  

Et jätkuks aega parandamaks meelt, et ahastuse ja süüdistamise asemel võtaksime ette näha teisi kaassurematuid samasuguste igavikuliste olenditena, kellega on – kaugemat perspektiivi silmas pidades – võimalik ja vajalik tühistele viie meele valdkonna kisklemistele vaatamata leida ürgseid puutepunkte koostööks, mõistmiseks, lugupidamiseks  ja andestamiseks. 

Paulus kirjutab analoogilise kriisi tingimusis Rooma kogudusele (5:12) „öö on lõpule jõudnud ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod ja rõivastugem valguse relvadega“. 

Meenutagem: „Vaata – Mina teen hoopis uut.  See juba tärkab, kas te ei märka?“ 

Oleme täna siin, et värskendada oma märkamist. Kristlus pole muretsemise ega lüüasaamise usk. See on lootusrikas tee igavikku Jumala igavikuliste poegade ja tütardena. Sest kõige parem ootab meid alles ees.