Uudised / Teated

Mis keeles räägib Jumal?

Lugupeetud Eesti ja eesti keele sõbrad.

2019. aastal tähistame eesti keelele riigikeele staatuse andmise sajandat aastapäeva, seega on tänagi paslik rääkida keelest. Kuna meie palvushommikusöök on kristlik üritus, küsime kõigepealt, mis keeles räägib Jumal. Ja loomulikult huvitab meid see, kas ta räägib eesti keelt.

Selles, et ta räägib, veendume kohe, kui avame Piibli esimese lehekülje ja loeme: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal. Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!”“

Ning ilmselgelt oskab ta ka kirjutada. Teise Moosese raamatu 31. peatüki 18. salm ütleb: „Ja kui ta oli lõpetanud kõneluse Moosesega Siinai mäel, siis ta andis temale kaks tunnistuslauda, kivilauda, mille peale oli Jumala sõrmega kirjutatud.“

Jumala poolt kirjutatud tekstiks võib pidada ka Taanieli raamatu 5. peatükis seinale ilmunud salapärast kirja.

Nagu me näeme, Jumal räägib ja kirjutab. Mis keeles ta seda teeb?

Vana Testamendi keelest lähtudes võiks öelda, et peamiselt heebrea keeles, Uue Testamendi keele järgi kreeka keeles. Keskaja kirikutraditsiooni kohaselt rääkis Jumal ladina keelt.

Euroopa ajaloost leiame vihjeid selle kohta, et Jumal mõistab ka hispaania keelt.

Legend räägib, et 16. sajandil valitsenud Saksa-Rooma keiser Karl V, kes teatavasti oli ka Hispaania kuningas Carlos I, on öelnud, et ta räägib Jumalaga hispaania keeles.

Teiste keelte kohta ütles ta nii: naistega räägin ma itaalia keelt (itaalia keelt peeti armastuse keeleks), meestega prantsuse keelt (prantsuse keel oli sel ajal diplomaatia keel) ja oma hobusega saksa keelt. Viimane ei tähendanud sugugi saksa keele alavääristamist, saksa keel oli impeeriumi keel ning hobused kujutasid endast jõudu ja vallutusi.

Reformatsioon tõi kaasa paradigmamuutuse ning Jumal hakkas rääkima väga paljudes erinevate rahvaste keeltes. Iga piiblitõlge andis Jumalale juurde ühe keele.

Viimastel andmetel on tervikpiibel tõlgitud 674 keelde, vähemalt üks piibli osa on tõlgitud koguni 3324 keelde.

Aga kas need on ikka need keeled, milles Jumal räägib? Ja mis saab nendest rahvastest, kelle keelde Jumala Sõna pole tõlgitud. Maailmas on umbes 7000 keelt ja vaid 674 keeles on olemas tervikpiibel. Kas Jumal siis teistega ei räägigi?

Vastuse saamiseks pöördume apostel Pauluse poole, keda võib pidada kahe tuhande aasta taguseks ja praegugi tuntuimaks kristlikuks influentseriks ehk suunamudijaks, kelle postitusi on lugenud ja neid järginud miljardid inimesed üle terve maailma sadades erinevates keeltes.

Oma postituses roomlastele annab ta mõista, et Jumal ei ole piiratud inimkeelte, veel vähem piibli tõlgetega.

Rooma kirja teises peatükis kirjutab Paulus: „Kui paganad, kellel ei ole Moosese Seadust, ometi loomu poolest täidavad Seaduse sätteid, siis ilma Seaduseta olles on nad ise enesele seaduseks, näidates seega, et seadusepärane tegutsemine on kirjutatud nende südamesse; ühtlasi tõendavad seda ka nende südametunnistus ja nende mõtted, mis järgemööda kas süüdistavad või vabandavad neid.“

Nii on siis üks keel, milles Jumal räägib, inimese südametunnistus. See on aga keel, mida iga inimene mõistab ka ilma sõnadeta. Nagu armastustki, millest Paulus palju räägib.

Iiobi raamatu 33. peatükis on öeldud, mismoodi Jumal räägib. „Sest Jumal kõneleb ühel ja teisel viisil, aga seda ei märgata.“ Edasi on küll öeldud, et Jumal räägib unenäos, kuid seda see salm ei tähenda. On öeldud, et ta räägib ühel ja teisel viisil.

Mõne viisi, kuidas Jumal räägib, on esile toonud teadlased.

Keegi võib nüüd üllatunult küsida, et mis on teadusel Jumalaga pistmist. Ma ei hakka seda pikalt seletama, piisab Albert Einsteini ütlusest: „Teadus ilma religioonita on lombakas, religioon ilma teaduseta on pime“, („The World Treasury of Physics, Astronomy and Mathematics“, Little, Brown & Company, Boston 1991, lk 832).

16.-17. sajandi Itaalia astronoom, füüsik ja filosoof Galileo Galilei on öelnud, et Jumal on kirjutanud universumi raamatu matemaatika keeles.

Ta ütleb nii: Universumi raamatut „saab mõista alles siis, kui tehakse endale kõigepealt selgeks keel ja tähestik, milles teos on kirjutatud. Ja kirjutatud on see matemaatika keeles, tähtedeks kolmnurgad, ringid ja teised geomeetrilised kujundid, milleta ei suudaks inimene lugeda ühtki sõna sellest raamatust ja ilma milleta ekseldakse kui pimedas labürindis.“

Seda arvamust on toetanud ka Sir Isaac Newton, kes nägi universumit kui matemaatilist süsteemi. Matemaatika vastu hakkas ta huvi tundma juba lapsena. Ja seda kahel põhjusel.

Kuna Isaac puutus koolis kokku kiusamisega, otsustas ta, et saab oma kiusajast targemaks.

Teine põhjus oli aga see, et ta tundis, et talle on kõrgemalt poolt antud tähtis ülesanne – selgitada välja, kuidas universum toimib. Oma suurteose „Loodusfilosoofia matemaatilised alused“ („The Principia: Mathematical Principles of Natural Philosophy“, lk 440) kokkuvõttes ütleb ta, nii: ”See ülikaunis Päikese, planeetide ja komeetide süsteem võis tekkida vaid intelligentse ja vägeva Olendi nõul ja määramisel.”

21. sajandi Rootsi-Ameerika füüsikateoreetik Max Tegmark on aga oma raamatus „Meie matemaatiline universum“ („Our Mathematical Universe“, lk 321) öelnud, et meie universum võibki olla puhtalt matemaatiline struktuur ning seda suudab mõista vaid lõpmatult tark matemaatik.

Tuntud inglise matemaatik ja füüsikateoreetik Sir Roger Penrose on seisukohal, et lisaks füüsilisele ja mentaalsele reaalsusele on olemas ka matemaatiline reaalsus.

Astrofüüsiku ja teaduskirjaniku Mario Livio sulest ongi ilmunud raamat „Kas Jumal on matemaatik?“ („Is God a Mathematician?”)

Üheks Jumala keeleks võiks pidada peenhäälestust, mille kohta võib öelda, et see on üks matemaatika keele murdeid. Siin pole tegemist mõne aasta taguse vaidlusega selle üle, kas Eesti ühiskond on juba sedavõrd valmis, et edaspidi piisab vaid peenhäälestusest.

Universumi tasemel peenhäälestus on see, et alates elementaarosakeste massist ja energiast, valguse kiirusest, Maa, Kuu, teiste planeetide ja Päikese proportsioonide ja vahemaadeni ning sealt edasi päikesesüsteemi asukohani Linnutee galaktikas, galaktika asukohani galaktikate superparves ning selle superparve asukohani universumis on kõik ülimalt täpselt paigas.

Nii täpselt, et kui mõnda väärtust muuta mõne protsendi või isegi promilli võrra, ei oleks elu Maal võimalik. Veelgi enam – olemas poleks meie peamist energiaallikat – Päikest ega ainetki, millest galaktikad tehtud on. Astrofüüsik Hugh Rossi sulest on sel teemal ilmunud raamat „Ebatõenäoline planeet“ („Improbable planet“).

Kosmilise mikrolaine taustakiirguse üks avastajatest, Nobeli füüsikapreemia laureaat Arno Penzias on öelnud, et Jumala eesmärgid ja kavatsused peegelduvad tema loomingus. („God I Believe in“, Joshua O. Haberman, lk 184).

Andmeid, mida teadlastel on õnnestunud universumi kohta saada, kas või sellest samast mikrolaine taustakiirgusest, on ta võrrelnud viie Moosese raamatu, psalmide ja Piibli kui tervikuga.

Ja veel üks keel, milles Jumal räägib.

On terve hulk teadlasi, kes on veendunud, et kõikide elusorganismide, sealhulgas inimese pärilikkuseaines sisalduv informatsioon on kirjutatud sarnaselt arvutiprogrammidele mingis programmeerimiskeeles. Bill Gates ütleb oma raamatus „Teel tulevikku“ („The road ahead“, lk 228), et DNA on nagu arvutiprogramm, kuid kaugelt kaugelt keerukam tarkvarast, mida inimene on suutnud luua.

Inimgenoomi projekti üks juhte, maailma tunnustatumaid geneetikuid Francis Collins on kirjutanud raamatu „Jumala keel“ („The language of God“), milles ta küsib, kas DNA pole mitte matemaatika kõrval üks neist keeltest, milles Jumal räägib.

Võitlevast ateistist evolutsioonibioloog Richard Dawkins tunnistab aga, et elusorganismi rakust võib leida looja ehk disaineri allkirja – see on ülikeerukas DNA molekul, Dawkinsi sõnul kodeeritud digitaalne informatsioon. Sedasama kinnitab oma raamatus „Signatuur rakus“ („Signature in the cell“) ka füüsik ja teadusfilosoof Stephen Meyer.

Paljud matemaatikud ning infoteoreetikud on seisukohal, et sellise ülimalt keeruka ja korrastatud informatsiooni iseenesliku tekkimise võimalus on meie universumi eluea jooksul absurdselt väike, sisuliselt võimatu.

Aga tuleme nüüd eesti keele juurde. Eesti keel on meist paljude emakeel ja ka Eesti riigikeel.

Carl Robert Jakobson pidas 6. oktoobril 1868 oma esimese isamaakõne, milles ta ütles: „Pääasi aga, kust ühe rahva vaimuharimise järge äratunnukse, on temal keel. Keel on ühe rahva harimise kandja, ja seepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja, on tema kõige kallim pärandus. Keel on kes üht rahvast rahvaks teeb; ta varjab üht lõpmata väge ja pühaust oma sees. Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus.“

Esimese isamaakõne moto võttis Jakobson prohvet Miika raamatust: „Ära rõõmusta minu pärast, mu vaenlane! Kui ma langen, siis ma tõusen üles; kui ma istun pimeduses, siis on Issand mulle valguseks.“

Nii nagu Jumala tarkus saab avalikuks tema loodus, mille kaudu Jumal meiega räägib, saab inimese tarkus avalikuks tema sõnade kaudu. Ja seetõttu ongi teinekord mõistlik mitte rääkida, sest ka rumalus saab avalikuks just sõnade kaudu. Kui mittetark inimene ei räägi, võib ta jätta üsnagi aruka mulje. Aga see mulje puruneb, kui ta suu avab.

Oma keele hoidmine ja harimine on erakordselt tähtsad tegevused, sest meie arusaamine maailmast ja kõigest sellest, mis meie ümber toimub, sõltub sellest, kui hästi me suudame seda keeleliselt kirjeldada.

Lugesin hiljuti raamatut, milles arutletakse kvantmaailmas toimuva üle. Ühe põhjusena, miks me sellest aru ei saa, on toodud see, et meil puuduvad keelelised vahendid selle kirjeldamiseks. Kui areneb keel, areneb ka teadus ning koos sellega meie võime maailma mõista ja kirjeldada.

Eesti keele teekond esimestest kirjalikest ülestähendustest kuni riigikeele ning kõrghariduse, teaduse ja kõige laiemas mõttes kultuurkeeleni võttis aega umbes 700 aastat.

Kui me seda teekonda vaatame, tekib tahtmatult mõte, et keegi meist kõrgem on olnud sellest huvitatud, et selle väikse rahvakillu keel „laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“

Algus oli kurjakuulutav, seda kinnitab esimene üles kirjutatud eestikeelne lause Henriku Liivimaa kroonikas 13. sajandi alguses: „Laula! Laula! Pappi” .

 

Need sõnad on kirja pandud seoses preester Fredericki ja tema õpilase piinamise ja tapmisega saarlaste poolt.

 

Umbes samast ajast on pärit Taani hindamisraamat, kus on kirjas umbes 500 eestikeelset kohanime. Neist paljusid kohtame enam-vähem samal kujul ka praegu, näiteks Harku, Sõrve, Kostivere, Kukruse, Lüganuse, Kunda.

 

Kuid siit edasi näeme, et eesti keele arengu mootoriks on just kirik ja kristlikud tekstid.

 

16. sajandi algupoolelt on pärit Kullamaa käsikiri ning Wanradti ja Koelli katekismus. Need on religioossed palved ja tekstid, mis eesti keele arengu seisukohalt on hindamatud.

 

Heino Rannapi koostatud Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia andmetel asutas pastor Georg Müller 1597. aastal Rakveres kiriku juures kooli, kus õppetöö toimus eesti keeles. Aastal 1600 asutas ta sarnase kooli Tallinna Pühavaimu kiriku juures. Väärtuslikuks eesti keele allikaks on ka tema eestikeelsed jutlused 17. sajandi algusest (1600-1607).

 

17. sajand toob kaasa läbimurde eesti keele grammatika uurimises. Kolm kirikumeest: Kadrina pastor Heinrich Stahl, Kirblas, Harju-Madisel ja Kullamaal teeninud Heinrich Göseken ning mitmes Lõuna-Eesti paigas tegutsenud Johann Hornung koostavad vastavalt aastatel 1637, 1660 ja 1693 oma eesti keele grammatika.

 

Miks just kirikuõpetajad selle töö ette võtsid? Miks just nemad eesti keelega tegelesid? Esiteks on kirikuõpetajatel põhjalik keeleteaduslik ettevalmistus, nende arsenali kuulus lisaks saksa keelele kindlasti vähemalt ladina, kreeka ja heebrea keel. Teiseks on kohalik pastor see, kes peab igapäevaselt inimestega suhtlema, registreerima sünnid ja surmad ning andma nõu nii vaimulikes kui ka igapäeva küsimustes. Seega oli neil nii oskus kui ka vajadus eesti keelega tegelda.

 

On aeg, kui kool ja kirik käivad ühte sammu.

 

Laiemalt jõuab eesti keel haridusse Forseliuse seminari asutamisega 1684. aastal. Forseliuse koolmeistrite seminaris õppis umbes 160 poissi. Esimesed üksteist koolmeistrit alustasid tööd 1686. aastal Kambja, Kolga-Jaani, Laiuse, Nõo, Otepää, Pilistvere, Puhja, Põltsamaa, Rõngu, Sangaste ja Tartu kihelkonnakirikute juures.

 

1688. aastal oli juba 50 rahvakooli, nende arv kasvas edaspidigi – põlisest maarahvast oli saanud raamaturahvas.

 

Eesti rahvakooli algust tähistab 1987. aastal Kambjas avatud memoriaal Hando Runneli sõnadega „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust“. Memoriaali autoriks oli möödunud nädalal meie hulgast lahkunud skulptor Endel Taniloo.

 

18. sajand annab meile eestikeelse piibli, esimene eestikeelne tervikpiibel ilmus aastal 1739.

Piiblit ei saa pidada pelgalt usutekstiks, selle tõlkimine on mõjutanud sadade keelte arengut. Piiblitõlke mõju eesti kirjakeele ja eestikeelse terminoloogia arengule on tohutu.

Lisaks usuteemadele on piiblis käsitletud näiteks järgmised teemad: ajalugu, sõjandus, põllumajandus ja karjakasvatus ning tõuaretus, ehituskunst, toiduvalmistamise tehnoloogia, sanitaar-epidemioloogia teemad, tervislik toitumine ja tervishoid laiemalt, psühholoogia, poliitika ja riigivalitsemine, õigus, kirjandus ja kultuur, keeleõpe ja muulaste lõimumine, filosoofia, romantika ja intiimsuhted ja paljud teised teemad.

 

Olgu võrdluseks toodud piiblitõlgete ilmumisaeg teistes meile enam tuttavates keeltes.

Esimene ingliskeelne tervikpiibel jääb Gutenbergi eelsesse aega 14. sajandi keskele (John Wycliffe´i piibel), praeguseks on inglise keeles enam kui 450 erinevat piiblitõlget. Kirikuslaavi keelne tervikpiibel ilmus aastal 1499, vene rahvakeelne väljaanne aga alles 1876.

Martin Lutheri saksakeelne piibel ilmus 1534. aastal, kuid erinevaid saksakeelseid tõlkeid on teada ka Lutheri eelsest ajast. Soomekeelne tervikpiibel ilmus aastal 1642, lätikeelne aastal 1694 ja leedukeelne 1735.

 

19. sajandi alguses jõuab eesti keel ülikooli. 1803. aastal asub Tartu Ülikoolis tööle esimene eesti keele lektor Friedrich David Lenz. Küllap pole see kellelegi üllatuseks, et Lenz oli vaimulik, ta oli Tarvastu ja Tartu Jaani koguduse õpetaja ning Linnakonsistooriumi assessor.

20. sajandi algus toob esile ühe täiesti hullumeelse idee – idee iseseisvast Eesti riigist. Tõenäoliselt 1905. aastal kirjutas Juhan Liiv luuletuse „Kas näitad?”, milles on read:

Ja nõnda on lugu ka Eestis

ja nõnda on elu kiik:

ükskord – kui terve mõte –

ükskord on Eesti riik!

20. sajandi alguseks oli eesti keelest saanud küllaltki hästi uuritud ja õpetatud keel, millel oli potentsiaali juba rohkemaks, kui olla lihtsalt köögi- ja kodukeel. Olemas olid eeldused iseseisva riigi tekkimiseks.

Eesti Vabariik kuulutati välja 1918. aasta 24. veebruaril. 4. juunil 1919. aastal vastu võetud eelkonstitutsioonilise akti „Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord“ § 3 sätestas, et Eesti wabariigi riigikeeleks on Eesti keel.

Sama aasta lõpus, 1. detsembril 1919, kuulutas peaminister Jaan Tõnisson Tartu Ülikooli eestikeelseks.

Kui palju kordi on viimase 800 aasta vältel olnud võimalusi, et see keel kaob maailmakaardilt, kuid see on ikka veel alles.

Eesti keel on riigikeel, teaduskeel ja koolide ning ülikoolide õppekeel, see kuulub maailma 300 enamkõneldud keele ja viiekümne kõige arenenuma IT-keele hulka. Eesti keel on keel, milles sadades kirikutes ja kogudustes üle Eesti loetakse pühakirja, lauldakse ja palvetatakse.

Ma kaldun arvama, et Jumal saab eestikeelsetest palvetest aru ja kui see tema plaanidega kokku käib, siis ta ka vastab nendele, kas siis ühel või teisel viisil, nagu Iiobi raamatust lugesime.

Hiljuti tähistasime Uku Masingu 110. sünniaastapäeva. Noore õppejõuna pidas ta Tartu Ülikooli aastapäeval 1. detsembril 1933 jutluse (avaldatud ajakirjas Akadeemia nr 8, 1989).

Selles ütleb ta nii:

“Jumal on andnud igale rahvale eluõiguse, igale rahvale kauplemiseks oma talendi. Ja kui me sellest ei hooli, siis me ei püsi. Ning mis me teeme siis, kui meilt suurel kohtupäeval nõutakse taga meie talenti. Meid ei vabanda, kui ütleme: minu kuld ei säranud nii, nagu sellel teisel ja ma kerjasin talt kaapeid, et rikastuda, ja need kadusid ära mu käest. See ei vabanda, sest meie kohus on olla sääl, kus oleme, ka siis, kui taevast sajaks tuld; olla, mis me oleme, ka siis, kui me tolmukübekestki poleks väärt“

Lubage mul lõpetada mõttega, et eesti keel on meile Jumala poolt antud talent. Ning meie ei tohi seda mitte ära peita või maha matta või häbeneda, vaid me peame sellega kauplema, et see kasvaks.

Tänan tähelepanu eest!

______________________________

Kõne peeti XVIII Eesti palvushommikusöögil riigikogu konverentsisaalis, Toompeal 4. detsembri hommikul aastal 2019.