1
Avaleht   Ajalugu   Uudised   Pildigalerii   Lingid   Kontakt   

Kristin Aavakivi tunnistus Tartu linna palvushommikusöögil, 6. jaanuaril 2009

Kristin Aavakivi tunnistuse Palvushommikusöögil  6. jaanuaril 2009 Tartus

Räägin teile täna ühe loo. See on lugu naisest, kellele Jumal oli halastanud…See lugu räägib minust…
2005 aasta augustis, kui sattusin Tartu Ülikooli Kliinikumi, toimus minu elus esimene suur pööre. Haiglasse pöördudes vaevas mind õhupuudus, südamepekslemine ja jõuetus ning arstid diagnoosisid südamelihaste põletiku. Vaatamata tõhusale ravile, ei paranenud mu tervis kolme kuu jooksul, vaid halvenes iga päevaga... Lõpuks olid arstid sunnitud tunnistama, et Eestis seda haigust ravida ei saa. Uus diagnoos, mis oli dilatatiivne kardiomüopaatia röövis mu viimase lootuse…Selle haiguse tagajärjel võib süda suureneda kuni kolm korda oma normaalsest suurusest.
Mul oli kohutav hirm, et nüüd ongi viimne tund tulnud… Inimlikult polnud ühtki teed pääsemiseks. Mitte ühtki! Olin täiesti üksi ja surm seisis mu ukse taga…
Teadsin, et mul pole mingit lootust pääseda… Seitse aastat tagasi oli ju sama diagnoosiga surnud mu poeg, siis lootsin viimase hetkeni, et see pole tõsi. Ehk oleks aidanud toona Kõigeväelise abi?... Igatahes sealt ma siis abi küsida ei osanud, selle asemel hakkasin hoopis Jumalat süüdistama, et Ta oli poja minult ära võtnud. Nüüd, kuuldes, et mul on sama haigus, polnud mingit lootust…

„Me aitaks küll, aga arstid pole siiski jumalad, mul on väga kahju…“ ütles minu raviarst.
Sain kaastundeavalduse minu enda kaotuse puhul…

Ükskord viimases hädas hakkasin ühe sõbra soovitusel Jumalat paluma. Täiesti uskumatu, aga mõne aja pärast hakkasid asjad muutuma. Kuidagi õnnestus minu sugulastel leida kontakt välisriigis, ning Haigekassa oli nõus tasuma kogu minu ravi. Rooma sõitsin 2006 aasta jaanuaris, sama aasta märtsis tehti mulle südame transplantatsioon. Operatsioon õnnestus väga hästi, nagu ka taastusravi, mis kestis kokku kuus kuu. Sama aasta septembris võisin koju sõita.

Võite arvata, milline rõõm oli tervena koju naasta! Ma olin saanud uue südame, uue elu! Kõik, mille Jumal oli minult ära võtnud, selle oli Ta jälle tagasi andnud. Ma sain tagasi pere juurde, suutsin ise kõndida, treppidest käia, last sülle võtta, teha jälle kõiki neid asju, mis on terve inimese jaoks iseenesestmõistetavad.
Aga see õnn oli kahjuks üürike. Kannatus, mis perele osaks sai, purustas meie abielu, olime mõlemad endasse ära eksinud…liiga palju valu, liiga palju üksindust… Me läksime lahku…Vajusin sügavasse masendusse ega suutnud enam tööl käia ning lapse eest hoolitseda.
Siis sain aru, et Jumal oli mulle andnud küll uue füüsilise südame, aga see polnud veel kõik. Jumal tahtis muuta kogu minu elu! Uuendamist vajas ka vaimne süda.
Ma hakkasin kirikus käima, kristlikku kirjandust lugema ja kasutasin eneseabi rühma toetavat tuge. Sain tuttavaks inimestega, kellega rääkisime usu teemadel. Ma hakkasin palvetama üksi ja ka koos sõpradega. Kõik see tuli minu ellu tasapisi, ilma suurema kärata. Minu süda lausa janunes Jumalasõna järgi. Eriti puudutas mind Jumal siis, kui palusin inimeste eest, kes olid tule läbi kannatada saanud…Siis toimuski teine suur pööre mu elus…

Kogu oma teadliku elu olin ikka ainult endale elanud. Olin ehitanud oma lühikese elu jooksul kuus kodu, matnud sinna tohutu energia, aja ja raha… täna pole neist ühtegi …äkki oleksin pidanud alustama Jumalakoja ehitamisega?

Muidugi eksin ka täna ja koban aeg-ajalt pimeduses ning imestan siis, et miks Jumal minuga ei räägi…Raskused mu elust pole kuhugi kadunud, aga ma ei pea neid enam üksi kandma…
„Noh, mis sul viga, sul on ju sinu jumal,“ ütles kord üks tuttav, kui talle palvest ja Jumala abist rääkisin.

Vaikusehetkedel, kui olen Jumalast kaugele läinud, püüan aja maha võtta ja oma südamesse vaadata. Süda ei eksi kunagi…

Palve muutus mu elus asendamatuks, see aitas mul mõtteid korrastada, neist olulise välja noppida ja muu kõrvale heita. Palve abil sai Jeesusest minu südamesõber. Ma polnud enam üksi… ma pole seda enam kunagi… Sain aru, et see usk, millest nii palju räägitakse, on tõesti olemas. Tegelikult oli see koguaeg minu sees olemas olnud…see igatsus millegi järele…seda olin alati tundnud. Olin seda lihtsalt valest kohast otsinud.
Ma tänan Jumalat, et ta on näidanud, kui suur Ta on…Jumal on avanud mu silmad ja ma näen imesid… näen ilu väikestes asjades…Jumal saab aidata seal, kus kõigi teiste käed lühikeseks jäävad.
Tänan Sind Armas Jumal mulle antud uue elu eest ja nende inimeste eest, kes on olnud Sinu käepikenduseks. Õnnista neid rohkesti ja nende lapsi!

Ja ma tahan paluda ka nende inimeste eest, kes täna on samas olukorras nagu mina olin kolm aastat tagasi...Sinu käes pole miski võimatu, Armas Jumal…Palun õnnista meie meditsiinitöötajad, õdesid, arste, sotsiaalsüsteemi, ametnikke ja poliitikud, et saaks võimalikuks koostöö rahvusvahelisel tasandil, et ravi, mis on mujal inimesi aidanud juba üle kahekümne aasta, oleks ka meie riigis kättesaadav!

Üle kõige soovin ma aga, et meie rahu ja rõõmu allikas oleks teadmises, et Jumal on meie peale halastanud. Aamen!

See lehekülg on muudetud 25/02/09 @ 2:15PM.
Avaleht   Ajalugu   Uudised   Pildigalerii   Lingid   Kontakt   


+ | SiteX engine & design by InArmonia