1
Avaleht   Ajalugu   Uudised   Pildigalerii   Lingid   Kontakt   

Armastuse erikaal: kristlikud suhted ja eeskujud Eesti pereelus

Armastuse erikaal
Kristlikud suhted ja eeskujud Eesti pereelus

Kõne Eesti palvushommikusöögil 1.12.2008AD

Meie kodus Tartu Salemi kirikus lebab klaveri peal juba aastapäevad üks rõngas. Minu jaoks ei ole sel sisulist kaalu. Aga ma hoian seda kellelegi, kelle jaoks võib sellel olla kogu elu kaal. Tegemist on ühe kuldse abielusõrmusega, mis leiti aasta eest meie kiriku õuelt. Keegi aus leidja tõi sõrmuse kirikusse, et kaotaja selle otsides kätte võiks saada. Siiani pole keegi otsima tulnud. Pärast mõneajast ootamist lasksime kuulutada sõrmuse leidmist ka raadios, ent tulemuseta. Mõni ehk ütleks: mis sest enam hoida, teeme parem rahaks! Aga mina ei saa. Kuldse sõrmuse sisse on kirjutatud nimi, mis annab sellele abielumärgile ainulaadse täheduse ja ülima väärtuse. Nii märgistab see abielusõrmus kellegi kogu-elu-suhet kellegagi. Midagi unikaalsemat ei olegi olemas. Sellel suhtel on inimelu ja inimarmastuse erikaal. Täpselt samasugune erikaal, nagu seda kinnitati eileõhtuses draamas „Juveliiri poe ees“. Üksikul abielusõrmusel, olgu see kui hinnaline tahes, pole kulla kaalu. Ta kaalub rohkem kui kuld. Ta kaalub suhteid, mis on ainsaks üle aegade väärtuseks inimelus.

Mäletan, kuidas mu vanaema pärast vanaisa surma kandis kaht kuldset abielusõrmust korraga. Ta oli lasknud oma mehe sõrmuserõnga ekstra väiksemaks teha, et see tal sõrmes püsiks. Ja nii ta neid mõlemaid kandiski. Tema abielusuhe jätkus selle nähtamatu armastuse erikaalus veel pärast mehe surmagi...

Kui kümme aastat tagasi enne jõule saime teada, et meie emal on elada jäänud veel vaid neli kuud, mõistsin korraga, kui vähe olin ma oma elus elanud suhetele emaga. Ta oli alati minu jaoks olemas olnud, pea igal päeval helistanud, kord nädalas lihtsalt armastusest kirja või kaardi kirjutanud, rääkimata praktilisest hoolitsusest. Aga ma olin justkui alati arvanud, et need suhted jätkuvad veel kaua, nii kaua, et kord on minulgi aega neid suhteid seada. Aga seda aega ei tulnudki. Korraga jäi vaid neli kuud meid elu- ja tööpaiga tõttu teineteisest lahutanud liigpika linnadevahelise ruumilise vahemaa pingeväljal. Kui siiski ema juurde minna sain, leidsin, et midagi enamat kui suhted polegi siit elust üleüldse kaasa võtta. Kõik muu jääb ühel päeval lihtsalt maha. Mitte miskil peale suhete pole armastuse erikaalu. Suhetes Jumala ja lähedastega on aga armastuse erikaal olemas. Suhted on ainsad, millele elada, kuna need vältavad läbi elu ja veel pärast surmagi. Olles seda mõistnud, olen hakanud palju teadlikumalt ja tänulikumalt suhtlema ka oma isaga, kelle tänaseks hommikuks siia endaga kaasa kutsusin. Ja mitte sellepärast, et tean, et need suhted ühel päeval lõpevad. Vastupidi, olen veendunud, et need suhted ei lõpe kunagi. Meie suhted kestavad igavesti. Oleme kristlased ja usume Jumala igavesse armastusse ning selle erikaalu väljendanud Jeesuse sündi, ellu, surma ja surnuist ülestõusmisse. Nii usume, et meilgi on igavene elu ja igavene suhe. Nii ongi just suhted kõige väärtuslikumad. Nii ka hoiame ja arendame oma suhteid armastuse erikaalus.

Küsisin kord isalt, kas ta ei ole mõelnud enam abielluda. Kena pastorihärra ja intelligentne mees leiab ju veel vanemaski eas küllaldaselt poolehoidu. Isa vaikis siis hetke ja ütles: „Meego, meie suhe Sinu Emmega oli nii täiuslik, et ma ei vaja enam kedagi ega midagi selle asemele... Ja pealegi, kui Jumal lubab, ootame me mõlemad oma taaskohtumispäeva Jumala riigis.“ Tean, et mu isa ei ole oma armastuse erikaalu veendumusi püüdnud normeerida üle kõigi inimeste. Aga seda enam võin ma mõista ja tunnustada tema unikaalseima armastuse erilist kaalu. Tänu sellele saan aru, et olen võinud kasvada ja areneda just niisuguste kristlike peresuhete keskel, kus on nüüd ja igavesti parim perspektiiv eluks ja suheteks. Samas mõistan, kui palju olen selliste suhete lapsena niisugustelt peresuhetelt ellu kaasa saanud. Meie vahel on side, mis paljude inimeste jaoks kahetsusväärselt puudu. Armastuseside Jumala palge ees ja kogemus armastuse erikaalu kaalukusest. Ilma selleta puuduks mul parim elu eeskuju.

New Yorki Ülikooli psühholoogiaprofessor Paul Vitz on kirjutanud raamatu pealkirjaga „Ateismi psühholoogia. Isatute usk“. Arvukate kuulsuste elulugude näitel väidab ta kaasaegse psühhoanalüütilise koolkonna esindajana, et pojad, kelle elus on olnud terve isa-suhe, kehastavad sundimatult loomulikku usku Jumalasse, osutudes samas usaldusväärseks ka inimsuhetes. Seevastu puuduliku, defektiivse isa-suhte pojad hakkavad Jumalat eitama ning ennast üle kõigi ja kõige tõestama. Nad lihtsalt ei suuda uskuda, et midagi peale nende endi rusikajõu ja läbilöögivõime suudaks neid elus edasi aidata. Jumala- ja inimarmastuse erikaal on jäänud neile tundmatuks suuruseks. Kõigekõrgemaga pole midagi peale hakata, kuna isa-suhtes pettunud mehehakatised teevad psühholoogilise üldistuse, et niisugune, nagu on olnud minu isa ja mu isa-suhe, niisugune on ka maailm tervikuna. Ainus, millele psühhoanalüütikust Paul Vitz annab alust loota, on see, et niisugused isa-suhtes pettunud mehed peavad lihtsalt leidma endale asendusisa. Usaldusväärse. Ja siis oma suhtumist maailma, inimsuhetesse ja Jumala-suhtesse muutma. Nii ja ainult nii on võimalik seesmiselt terveks saada.

Kristlik perekonnanõustaja Dennis Rainey, kes on kirjutanud raamatu vanemate austamise vajalikkusest pealkirjaga „Tänutäht“, leiab, et kui haigetsaanud lapsed on ka tänu asendusisas leitud eeskujudele suutnud oma isale andeks anda, siis peaksid nad ometi kinnitama seda ka kirjaliku tänutähega omaenda isale ja emale, mis väljendaks mitte enam pettumist, vaid leppimist, mitte enam viha, vaid armastust, mitte enam kibedust, vaid hoolimist, mitte enam usaldamatust, vaid usaldust. Nii võidakse taasleida lapselik isa-ema-suhe kui ka terved suhted iseendaga, oma inimlike ja jumalike eeskujudega ning armastusesuhete erikaaluga.

Piibel ütleb: „„Austa oma isa ja ema,“ (hb k sõnasõnalt 'pea neid kaalukaks') see on esimene käsusõna tõotusega, „et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!“ Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!“ (Ef 6:2-4) Apogrüüfilises Jeesus Siiraki tarkuseraamatus on öeldud: „Austa oma isa kõigest südamest ja ära unusta oma ema sünnitusvalusid! Pea meeles, et oled neist sündinud - ja kuidas sa tasud neile, mis nemad on sinule teinud?“ (Srk 7:27-28)

Ma ei tea ega tunne käesoleva Eesti Aasta Isa suhteid oma lastega. Aga möödunud Eesti Aasta Isa Lembit Peterson on olnud ja jäänud oma lastele kindlasti tõeliseks isa-eeskujuks. Seda kinnitab kujukalt ka kogu nende pere osalus eileõhtuses Lembit Petersoni lavastatud näidendis „Juveliiri poe ees“. Lapsed on valmis jätkama isa missiooni armastuses kõikidel elutasanditel, olgu pere- või teatrielus, olgu usalduslikus suhtes inimeste või Jumala enesega.

Täna siin saalis laulnud Elava Kivi gospelkoor koosneb samuti peaasjalikult pastor Indrek Luide pereliikmetest (palun, astuge üks samm ette, et võiksime seda suurt peret näha ja tunnustada!). Olen imetlenud, kuidas üks isa ja ema on elu andnud ja üles kasvatanud oma isa missioonile sedavõrd pühendunud lapsed, et nad ei kahtlegi ega kõhkle elamast samamoodi Jumala ja ligimese teenimisele, nagu nende isa ja vanaisa.

Samast Pärnu kogudusest, kelle keskel elas ja teenis Indrek Luide isapere ning kasvas ja arenes ka väike Indrek, on pärit minugi isa ja vanaisa ning vanaisa-isa. Möödunud aastal premeeris Vabarigi President mu laste ajaloolist uurimistööd konkursil „Eestimaa elu XX sajandil“. Nad olid lihtsalt kirjutanud Eestimaa elust 19.sajandi lõpust 21.sajandi alguseni Remmeli perekonnaloo prismas läbi viie põlvkonna. Kui me siis perega istusime pidulikult Haridus- ja Teadusministeeriumi saalis, sosistas mu laste ajalooõpetaja mulle kõrva: „Küll te võite õnnelik olla, et teie peres usutakse juba viiendat põlvkonda isa-isade Jumalasse! Minu vanemad küll uskusid, aga ei rääkinud mulle sellest usust sõnagi. Täna on nad juba hauas. Ma ei jõudnudki neilt selle ja paljude väärtuste kohta kunagi midagi küsida.“ Vastasin: „Kui mu poeg oli õega kahasse kirjutatud uurimistöö viimistletud teksti üle lugenud, ütles ta mulle: „Tead, isa, alles nüüd ma mõistan, kui suur väärtus on omada selliseid eeskujusid, nagu meie perekonnaloos...“

Täna võin öelda siin saalis viibivale isale ja kõigile austatud külalistele: kui mul poleks kunagi olnud selliseid perekondlikke eeskujusid, siis vaevalt seisaksin ma täna üldse siin, aga isegi siis vast tahaksin ma nimelt sellise perekonnaloo oma eluloole eeskujuks valida. Ja kui ma poleks ka kunagi omandanud lapselikku usku Jumalasse, siis tahaksin ma ometi võtta endale eeskujuks just niisugust isalikku armastust võimaldavas usus veendunud inim- ja Jumala-suhted. Kui Eesti pereelul ei pruugi täna olla väga palju kaalu või vähemalt kaalukaid eeskujusid, siis tahaksin kõigele vaatamata loota, et kui me suudame leida ja taasavastada oma elu eeskujud ja peresuhted kristusliku armastuse erikaalu tähenduses, siis oleme päästetud.

Mäletan, kuidas me abikaasaga otsisime tema kuldset abielusõrmust. Selles oli meie armastuse erikaal. Olime vaid mõne nädala abielus olnud. Tema pisikese sõrme jaoks pisut suureks jäänud sõrmus oli ootamatult kergelt sõrmest välja lipsanud. Pöörasime kogu maja pahupidi. Kuskil see pidi ju ometi olema! Ei saa ju olla, et meie armastuse erikaal on lihtsalt kaduma läinud! Kui me seda siiski ei leidnud, kummardusime ja palvetasime, et Jumal aitaks meil selle üles leida. Jeesuse nimel. Ja seal see korraga oligi! Mitte enam kadunud, vaid leitud. Aga mingis mõttes mitte ainuüksi sõrmus, vaid kogu meie abielusuhte armastuse erikaalu märk. Rohkem pole see enam kaduma läinud. Annaks Jumal, et ei lähekski kaduma. Aga kui peakski minema, siis mingu pigem üks kuldne sõrmus kui et armastuse erikaaluga kristlikud suhted ja eeskujud meie ja kogu Eesti pereelus. Palvetagem selle nimel - Jeesuse nimel!

Meego Remmel

See lehekülg on muudetud 18/12/08 @ 8:06AM.
Avaleht   Ajalugu   Uudised   Pildigalerii   Lingid   Kontakt   


+ | SiteX engine & design by InArmonia